Eestimaine näitekirjandus tõusujoonel

Heidi Aadma
Eesti Teatri Agentuuri dramaturg

Maastikku, millel Eesti teatri vaataja 2011. aastal orienteerub ja valikuid teeb, saab tänu repertuaaristatistikale vaadelda lähtuvalt sihtrühmadest (väikelapsed, lapsed, teismelised, noored ja täiskasvanud), žanritest (draama, komöödia, tragikomöödia; ooper, operett, muusikal jne) ja lavastusliikidest (sõna-, muusika-, tantsuteater jne). Olulise muutusena võrreldes eelmiste aastatega on „Eesti teatristatistikast“ 2011. aastal lavastusliigina kaotatud varem eraldi välja toodud “lastelavastus“. 2011. aasta jaotusesse on seevastu lisandunud päris uued lavastusliigid: nuku- ja objektiteatri lavastused, mitmeliigilavastused ja tsirkus. Enam ei rühmitata eraldi eesti ja välisautorite tekstidel põhinevaid lastelavastusi. Eesti ja välisautorite näidendite osakaalu vaadeldakse sõnalavastuste üldtabelis, kus on eraldi välja toodud ka eesti ja väliskirjanduse dramatiseeringud. Samuti ei eristata lastele tehtud sõna-, muusika- ja tantsulavastusi täiskasvanutele suunatuist.

Eesti teatrikeskkonna demokraatlik repertuaaripoliitika jätab teatrisse tulles vähese valikuvõimaluse eelkõige noorematele vaatajatele – täiskasvanutele on suunatud 68% kogu repertuaarist. Mitmed ja eriti erateatrid ei võta endale, põhiliselt majanduslikel põhjustel, riski lavastada noortele ja teismelistele. Kuna erateatrite külastuste hulk moodustab riigi- ja munitsipaalteatrite ning sihtasutusena tegutsevate etendusasutuste publiku hulgast vaid ligi 1/8, siis jääb vastutus ning võimalus sel suunal laiemalt tegutseda pigem suurteatritele. 2011. aasta ühe positiivse repertuaarimuutusena võibki näha teismelistele ja noortele mõeldud teatri tegemise hoogustumist ning uuslavastuste hulga suurenemist. Nii vaatajaskonna hulka kui ka etenduste arvu varasemate aastatega võrreldes peab aga ütlema, et kuigi vahepeal kasvanud teismelist vaatajat saali ootavate lavastuste hulk on sel aastal mitme võrra suurenenud, siis etenduskordade arvu vähenemise tõttu on märgatavalt vähenenud teatris käivate teismeliste vaatajate arv. Samas noortele suunatud lavastuste kui ka vaatajaskonna kasv on viimastel aastatel järjest suurenenud ja seda põhiliselt tänu Vanemuise, Estonia, Eesti Nuku- ja Noorsooteatri ning Tallinna Linnateatri ja STÜ repertuaarivalikutele.

Ligi 60% mittetäiskasvanutest vaatajatele suunatud lavastustest põhineb 2011. aastal eesti algupäraga tekstidel ja tekstikooslustel. Sõnalavastuste puhul (ilma laste- ja väikelastelavastusteta) on vastav protsent 23,3% mis on viimase kuue  aasta suurim. Aastal 2010 Eesti Teatri Agentuuri poolt korraldatud kahepäevasel arutelul „teater |väärtus“ keskenduti teatri identiteeti määratledes ühe teemana ka omakeelsele näitekirjandusele ning selle olulisusele nii teatris kui ka tulevikuühiskonnas, milles praegusel noorel vaatajal elada tuleb. „Eestikeelne teater, mis põhineb meie lugudel, s.t eestikeelsel dramaturgial, on kordumatu ja ainulaadne väärtus, sest Eesti on ainuke maa maailmas, kus elavad inimesed, kes on võimelised eesti dramaturgiat looma ja oma keeles seda esitama ning sellest ka tõlkimatult ja mitmetasandiliselt aru saama. Riigi töö on seda olukorda hoida, kaitsta ja arendada.“ (Noormets, Andres jt 2010) Veel mõned aastad tagasi tõusis 2006. aasta kui eesti teatri juubeliaasta teiste hulgast esile seetõttu, et märgatavalt hoogustus algupärandite ja eesti romaanide põhjal tehtud dramatiseeringute lavaletoomine. Kui Endlas otsustati 2006. aastal lavastada vaid eesti autorite näidendeid, siis kasvas uute lavale jõudvate algupärandite arv hüppeliselt. Aastatel 2006-2007-2008-2009-2010 on muutustekõver olnud vastavalt 40-24-24-35-45 uut sõnalavastust (nende hulka pole arvestatud laste- ja väikelaste lavastusi, mida neil aastatel eraldi vaadeldi). Ligi viis aastat hiljem on toonane hüppeline seis muutunud normaalsuseks ning üle neljakümne uue eesti algupärandil põhineva sõnalavastuse täiendab ka 2011. aasta teatrirepertuaari.

Kes on eesti algupärandite lavaletoojad 2011? Märkimisväärne on Eesti Draamateatri jätkuv keskendumine eesti dramaturgiale. Kogu repertuaari vaadates ongi esimeste hulgas Eesti Draamateater oma 16 lavastusega ning nende sekka pole arvatud „Esimese lugemise“ sarja –algupäraste tekstide ühekordseid ettekandeid, mis liigituvad teatri muu tegevuse hulka. Draamateatrile järgnevad Rakvere Teater, Endla, Ugala ja Ilmarine ning kaheksa lavastusega Tartu Uus Teater ning Varius. Kui aga väljuda sõnateatri piiridest, siis on algupärase taustaga ka Eesti Nuku- ja Noorsooteatri 14 nuku- ja objektilavastust ning Kanuti Gildi SAALi 18 tantsulavastust. Vaadeldes eesti omadramaturgia osakaalu olen jälginud aga eelkõige sõnalavastusi, mis moodustavad 2011. aasta kogu repertuaarist 66,6% ja uuslavastustest 61,6%. Kogukülastustest 65,9% tehakse 2011. aastal just sõnateatri etendustele, mis omakorda moodustavad üle seitsmekümne protsendi ühe aasta jooksul mängitud etendustest. Nende kahekümne viie sõnalavastuse, mis moodustavad 2011. aasta suurima vaadatavusega lavastuste koondnimekirja, külastuste arv ühe lavastuse kohta aastas jääb vahemikku viiest tuhandest vaatajast kuni kolmekümne ühe tuhande vaatajani. Enim etendusi neist on andnud Bjarni Haukur Thorssoni „Isa“ (Monoteater, 2010) ja vähim Kauksi Ülle, Ain Mäeotsa, Siret Paju ja Olavi Ruitlase „Peko“ (Vanemuine, 2010). Üldistavalt võib ütelda, et enam etendusi toob kaasa ka rohkem publikut, kuid esikümnesse paigutuvad nii kümme etendust andnud „Peko“ kui ka 14 etendust mänginud NO72, „The Rise and Fall of Estonia“. Viimane mainituist on kolme välismaise komöödia järel neljas ja ühtlasi nimekirjas esimene draamažanri kuuluv lavastus, mis laiema publikuhulga omadramaturgiat vaatama tõi.

Kolm 2011. aastal kõige rohkem publikut kogunud omadramaturgial põhinevat lavastust mahuvad sõnalavastuste edetabeli esimese kümne hulka, andes etendusi 32 895-le vaatajale. Teatri NO99 lavastus „The Rise and Fall of Estonia“ üle seitsmeteistkümne tuhande külastusega on üldnimekirjas neljas. „The Rise and Fall of Estoniale” järgnevad Vanemuise teatris lavastatud „Peko“ (üldnimekirjas 9.) ja Andrus Kivirähu „Mees, kes teadis ussisõnu“ Johannes Veski dramatiseeringuna Endlas (üldnimekirjas 10). Kui kaasata ka teised lavastusliigid, siis langeb „The Rise and Fall of Estonia“ üldnimekirjas üheksandaks, jäädes endiselt enimvaadatud eesti algupärandiks. Järgnevad  kaks Nukuteatri lavastust: Wimbergi lastelavastus „Prügihunt ja superjänes“ ning muusikal „Libahunt“. Teatritena tõusevad oluliste publikuteenindajatena esile veel ka Tallinna Linnateater, kahe lavastusega Rakvere Teater, Von Krahl ja Ugala.

Eesti teatrite hooajapilti üldistav ja kogenud pilguga vaatlev ajakirja „Teater. Muusika. Kino“ teatriankeet küsib ühena kümne küsimuse hulgas teatrikriitikuilt ja –uurijailt alati ka möödunud hooaja repertuaari ning teatrites mängitava materjali tervikpildi järele. Kuigi see haarab vaid poolt möödunud 2011. aastal lavale jõudnud materjalist, saab aimata selle aasta suundumusi ja mustreid. Veel mõned aastad tagasi oli küsimus sõnastatud: „Millise Eesti teatri repertuaarikujundust peate kõige läbimõeldumaks?“, kuid viimasel kahel aastal on see sõnastatud laiahaardelisemaks: „Millise Eesti teatri või muu lavakoosluse tegevuskontseptsiooni peate kõige läbimõeldumaks?“. („Teatriankeet 2010/2011“) 2010/2011 ankeedile vastuse andnud kahekümne seitsme inimese arvamustes tõusis jõuliselt esile teatri NO99 repertuaariteadlikkus ning kindlasti mängis oma osa selles ka eesti teatripilti 2011. aasta suvel rikastanud Põhuteater. Sellele järgnesid pea kõrvuti mainituina Von Krahli Teater ja Tartu Uus Teater. Lavastus, mis ankeedis vastajate tähelepanu pälvis ja oluliste hulgas enim nimetatud sai on juba publikumenukitegi hulgas mainitud Teatri NO99 lavastus „The Rise and Fall of Estonia“ (idee ja lavastus Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper). Teisele kohale paigutus Von Krahli Teatri lavastus „Gilgameš ehk Igaviku nupp“, millele anti rahvusvahelisel teatripäeval üle Eesti Teatriliidu juhatuse poolt 2011. aasta lavastuse tiitel. „Gilgameši“ lavastajale Peeter Jalakale läks ka aasta lavastaja preemia sõnateatri valdkonnas.

Kui küsida žanrite järele, mis 2011. aasta repertuaari laiendavad, siis suurimat muutust võib märgata draamade osas, milliseid on eelmiste aastatega võrreldes kahe viimase aasta jooksul repertuaari lisandunud paarikümne võrra rohkem. Loomulikult ei täiene kogu repertuaaris olevate lavastuste hulk vaid uuslavastuste arvel, vaid palju sõltub sellest, kas varasemad lavastused on ajas vastupidavad. Repertuaaritiheduse kõrval näitab teatrite valikuprintsiipide vettpidavust ka repertuaari kinnitatud lavastuste jätkusuutlikkus, mistõttu peaks küsima, millised on lavastused, mis püsivad repertuaaris kauem kui paar-kolm aastat ja on leitavad ka 2011. aasta mängukavast. Neli nö legendaarsemat ja pikima lavaeaga lavastust aastal 2011 on: üks muusikalavastus – Giuseppe Verdi „La Traviata“ aastast 1997 (Estonia), üks lastele suunatud sõnateatrilavastus – Astrid Lindgreni „Pipi Pikksukk“ aastast 1998 (Rakvere Teater), trupi ühistööna 1999. aastast toimiv Foorumteater ning väikelastele mõeldud ja 2000. aastal esietendunud „Vares Villem“ (Eesti Nuku- ja Noorsooteater). Domineerivad eelkõige sõnalavastused ning kõige lühema lavaeaga on tantsulavastused, mis moodustavad 2011. aasta kogurepertuaarist 12,5 % ja mille puhul 58-st (2010. aastal 49) on viie aasta künnise ületanud vaid mõned Estonia suurlavastused ning kaks Mart Kangro lavastust. Kui jälgida 2011. aasta kahekümne viie kõige vaadatuma sõnalavastuse esietendumise aega, siis nende hulgas on staažikaim kindlasti juba kümme aastat Eesti Draamateatris mängitav Michael Cooney komöödia „Rahauputus“ (2002). Pooled enim külastusi kogunud lavastustest on 2011. aastal esietendunud ning kõik ülejäänud paigutuvad viimase nelja aasta uuslavastuste hulka. 2010. aastal repertuaari jõudnud uuslavastustest on vaid üheaastase mängukavas olemisega piirdunud 52 lavastust ning alles jäänud 121 moodustavad 2011. aasta repertuaarist ligi neljandiku. 2011. aasta uuslavastused moodustavad tervikust 41%. Lisaks sellele oli võimalik ajavahemikus 1997–2009 lavale jõudnutest vaadata 153 lavastust, mis moodustavad 33% kogu repertuaarist. Sõnalavastuste hulk (ilma laste- ja väikelaste lavastusteta) on viimasel viiel aastal kasvanud gradatsioonis koos uuslavastuste, mille arvuline tipp langeb aastasse 2010, ja kogu repertuaari mahu kasvuga, mille valik on 2011. aastaks täienenud üle neljakümne sinna lisandunud uuslavastuse võrra.

20 suurima külastatavusega lavastust 2011. aastal
	Teater	Autor/ dramatiseerija	Lavastuse pealkiri	Lavastaja	Etendused kokku	Piletitulu	Külastused kokku
1	Eesti Nuku- ja Noorsooteater	Astrid Lindgren/ V. Keller	Karlsson katuselt	Vahur Keller	54	137 365	31 137
2	Monoteater	Bjarni Haukur Thorsson	Isa	Andrus Vaarik	55	227 194	21 614
3	Vanemuine	Richard Rodgers	Helisev muusika	Ain Mäeots	30		21 265
4	Vanemuine	Benny Andersson, Björn Ulvaeus	Thank You for the Music	Ruslan Stepanov	32		20 212
5	Estonia	Ü.Raudmäe,Ü.Vinter/ A.Lindgren	Pipi Pikksukk	Andres Dvinjaninov	26	139 033	18 258
6	Eesti Draamateater	Tracy Letts	Augustikuu	Priit Pedajas	42	174 897	18 201
7	Estonia	Imre Kálmán	Silva	Mart Sander	24	250 814	17 578
8	Teater NO99	E.-L. Semper, Eero Epner, trupp	NO72 The Rise and Fall of Estonia	Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semper	14	245 264	17 126
9	Vanemuine	Richard M.ja Robert B.Sherman	Mary Poppins	Georg Malvius (Rootsi)	21		15 430
10	Ugala	Eduardo Galán, Pedro Gomèz/A.Noormets	Meeste kodu	Andres Noormets	27	141 380	13 881
11	Vanemuine	Sofi Oksanen	Puhastus	Liisa Smith	32	102 182	13 534
12	Eesti Nuku- ja Noorsooteater	Wimberg	Prügihunt ja superjänes	Vahur Keller	64	5 509	10 886
13	Ugala	Astrid Lindgren/ Sofia Aminoff	Karlsson katuselt	Kalju Komissarov	22	44 732	9 412
14	Estonia	K.MacMillan/ J.Massenet	Manon	Karl Burnett (Inglismaa)	14	117 691	9 367
15	Eesti Nukuteater	Tiit Kikas, Jaagup Kreem/August Kitzberg	Libahunt	Neeme Kuningas	26	107 834	8 962
16	Teater NO99	Simon Stephens	NO69 Three Kingdoms	Sebastian Nübling	27	31 475	8 875
17	Estonia	Pjotr Tšaikovski/ M.Petipa	Pähklipureja	Timothy O'Keefe (USA)	11	71 870	8 295
18	Vanemuine	Kauksi Ülle, A. Mäots, Siret Paju, Olavi Ruitlane	Peko	Ain Mäeots	10	93 650	7 948
19	Endla Teater	Andrus Kivirähk/ J.Veski	Mees, kes teadis ussisõnu	Johannes Veski	21	52 983	7 821
20	Estonia	F. Loewe; Alan Jay Lerner	Minu veetlev leedi	Endrik Kerge	12	95 031	7 557

Noormets, Andres jt 2010. = Andres Noormets, Kaarel Oja, Tiit Palu, Joonas Tartu, Katri Kaasik-Tepandi, „Eesti teater väärtuste embuses“ Sirp, 10.12.2010)



Oja, Kaarel 2011. „Erateatrite etendustegevuse mahud 2004–2010“. Eesti teatristatistika 2010, lk 95–98. Eesti Teatri Agentuur.

Teatriankeet 2010/2011. „Teater. Muusika. Kino“ 2011 nr 12, lk 32-59.


Estonian drama on stage

68% of the whole repertoire in Estonian theatre targets the adult audience, positive change in 2011 is the increase of productions aimed for teenagers and youth.

In 2011 almost 60% of productions targeting non-adults is based on Estonian dramaturgy. In drama productions (except productions for children) this percentage is 23,3 – the highest in six years.

In 2011 drama productions form over 70% of total performances and accumulate 65,9% of all theatre visits.

2006 marked the 100th anniversary of professional Estonian theatre and a lot of productions were based on Estonian texts (40 new productions in 2006). In the next two years (2007-2008) this number dropped significantly (24 new productions of Estonian origin on both years). In 2009, 35 new productions of Estonian drama were staged and in 2010 this number reached to 45.
 
The most drama productions of Estonian origin are staged in Estonian Drama Theatre (16 productions), followed by Rakvere Theatre, Endla, Ugala and Ilmarine. In productions other than drama that are based on Estonian origin there are 14 puppet- and object-theatre productions by Estonian Puppet and Youth Theatre and 18 dance productions by Kanuti Gildi SAAL. In terms of theatre visits Tallinn City Theatre, Rakvere Theatre, Von Krahl Theatre and Ugala have significant audience numbers for productions of Estonian origin.