Teatrite tulude-kulude struktuuri muutused aastatel 2008–2011

Toomas Peterson
Teater Vanemuine finantsjuht

Numbrite puhul on alati see oht, et neid hakatakse võtma liig tõsiselt ja asjana iseenesest. Eriti kultuuri (sh teatri) kontekstis jääb tihti kõlama arvamus, et kultuuri (ja sh teatrit) arvude teel üldse kirjeldada ei saagi ning justkui igasugune arvude analüüs viiks meid heast ja sisulisest kultuurist eemale.

Siinkohal on tarvilik meelde tuletada, et raamatupidamine leiutatigi aastasadu tagasi selleks, et oluline informatsioon meistri või kaupmehe tegemistest „raamatusse“ kirja saaks. Aja jooksul arenesid kirjapanekud nii, et info oleks võimalikult kiiresti, üheselt ja kõigile mõistetavalt ning lisaselgitusi nõudmata omandatav. Tabelivormis numbrihulkadest paremat viisi (ruumi kokkuhoiu ja ülevaatlikkuse mõttes) ei ole tänaseni leiutatud. Ei tohi vaid unustada (ja seda just esimeses lõigus kirjeldatud juhul tehaksegi), et arvud on siiski vaid sisuliste tegevuste kirjeldus väga kontsentreeritud kujul. Seega on pigem küsimus tegevusi ja protsesse kirjeldavate andmehulkade tagasidešifreerimises ning andmete kasutamises eesmärgiga vältida tehtud vigu ja kasutada parimaid praktikaid. Milline viga on viga ja kas see ka tulevikus viga on, on juba pikem arutluse teema. Parimaid ja edutoovaid praktikaid soovivad kasutada aga nii majandus- kui kultuurinimesed.

Olgu siin välja toodud mõned järeldused, kuidas teatrid reageerisid olulisele toetuste vähendamistele 2009. aastal seoses üleilmse majanduskriisiga. Olukord polnud kiita, sest ei vähenenud ju pelgalt riiklik finantseerimine – oma toetusi tõmbasid kokku ka omavalitsused ja sponsorid, samuti jäi publikul kätte vähem raha etenduste ja ürituste külastamiseks. Seega suhteliselt lihtsam ühe finantseerimisallika vahetamine teise vastu (nö uue ostja leidmine vana asemele) ei olnud kaugeltki piisav. Seega tuli igal juhul ja valusalt kärpida kulusid ning samaaegselt leida-luua võimalusi (et mitte öelda investeerida) seni teatrit mittekülastanute ahvatlemiseks saalidesse. See kõik ei tohtinud aga vähendada töötajate motivatsiooni luua senisest kõnetavamaid ja köitvamaid teoseid ning seda mitte ainult vaatajate, aga ka tegijate eneste jaoks.

Võrreldes teatrite riiklikke tegevustoetusi aastatel 2010 ja 2008, vähenes see 12–27% (esimene äärmus on Rahvusooper Estonia, teine  Von Krahli Teater).  Kui arvestada, et riiklik tegevustoetus moodustab tulueelarvest olenevalt teatrist 50–70%, siis on tegemist olulise tululangusega. Eriti ränka olukorda sattusid vaid projektitoetusele toetuvad väiketeatrid, sest Eesti Kultuurkapitali toetused vähenesid ligi poole võrra seoses alkoholiaktsiisi ja hasartmängumaksu laekumise vähenemisega. Täpsemad andmed siinkohal välja toomiseks puuduvad, kuivõrd käesolevas kogumikus on toodud enamuses riiklikku toetust omavate teatrite näitajad. Riiklikud toetused pole 2008. aasta tasemel taastunud tänaseni (s-o 2012. aasta augustini) ja tõenäoliselt ei taastu nad ka 2013. aastal (kui üldse kunagi).

Piletitulu osas oli oluline, et lisaks publiku rahalise võimekuse langusele tõstis riik 2009. aasta jaanuarist teatripiletite käibemaksu 5%-lt 18-%le, juulist aga juba 20%-le. Enamasti ei saanud teatrid seda lihtsalt piletihinnale juurde panna, vaid pigem kaotasid käibemaksu muudatusest tulenevalt umbes kümnendiku oma piletitulust. Publiku ostujõulanguse koosmõjus langes näiteks Estonia omatulu (lisaks piletitulule ka muud tululiigid) 2009. aasta võrdluses 2008. aastaga  koguni 28%.

Hea on märkida, et paljudel teatritel (Estonia, Vanemuine, NO99, Rakvere, Ugala, Tallinna Linnateater) on 2011. aastaks piletitulu absoluutnumbrites taastunud või isegi 2008. aasta taseme ületanud, aga see ei käi kaugeltki kõigi kohta. Siiski on oluline lisada, et taastumise taga on suur töö ja olulise kaaluga ideed-projektid nagu NO99 “Ühtse Eesti suurkogu” Saku Suurhallis ligi kaheksatuhandesele saalile või Tartu Vanemuisel suur hulk külalisetendusi Tallinna publikule Nokia Kontserdimajas. Kindlasti pole head müüginumbrid seotud kvaliteedilangusega (kuigi anonüümsetes hinnangutes nii tihti väidetakse) – NO99 teemad lähevad publikule ja ühiskonnale laiemalt korda sõltumata sellest, kui suures saalis või mitu korda neid mängitakse. Vanemuise kohta aga tuleb öelda, et vähe on maailmas kohti, kus muusikalikunsti selliste solistide, suure orkestri, koori ja tantsutrupiga nautida saaks, isegi Londonis on koosseise enamasti väga oluliselt kärbitud.

Kulude poolel nii suuri üldistusi teha ei saa. Teatrite meetodid raskete aegadega võitlemiseks on olnud niivõrd erinevad, et samas suunas pole liikunud sisuliselt ükski kululiik. Ühelt poolt oleks nagu mõistlik vähendada külalisartistide arvu ja kasutada enam omi töötajaid, teisalt on publikule just vahelduseks ja/või ostuotsuse langetamiseks vajalik, et lavalaudadelt uued näod vastu vaataksid. Sõltub see ka oluliselt lavastuse ideest enesest, samuti lavastaja otsusest kas ja kuivõrd olemasolevad töötajad kõiki tüpaaže või ooperis hääleliike katta suudavad. Seetõttu ei saa tähelepanu juhtida isegi mitte konkreetsetele teatritele, kes üht või teist käitumismalli on kasutanud. Ka statistikast paistab, et aastad ja lahendused on pidevalt erinevad ka konkreetsete teatrite lõikes.

Samuti on protsentuaalselt üldjoontes paika jäänud tööjõukulude osakaal üldeelarvest, moodustades sellest 60–87%; koosseisulised töötajad moodustavad sellest omakorda 55–95%. Mõlema vahemiku osas saab kinnitust, et väiksema riikliku toetusega ja suuremalt projektitoetustele toetuvatel väiketeatritel on püsitruppi, aga ka üldse tööjõukulusid vähem. Mõneprotsendilisest kõikumisest üles või alla, eriti kui enamikel teatritest seda ka mõlemat pidi on juhtunud, kaugeleulatavaid järeldusi teha ei saa.

Huvitavaid seoseid saaks uurida enamgi. Loodetavasti saame juba uuel aastal analüüsi täiendada seostega kulude-tulude ja külastajate arvu ning uuslavastuste arvu vahel. Teatrijuhid väitlesid neil aegadel Eesti Etendusasutuste Liidu lauas mitmeid kordi, kas toetuste tuntaval kokkutõmbamisel oleks mõistlikum suurendada või vähendada uuslavastuste arvu. Ehk teisisõnu – kumb oleks teatrile mõttekam, kas:

1)      vähendada uuslavastuste arvu, vähendades sellega lavastuste väljatoomise kulusid ja teenides rohkem piletitulu olemasoleva repertuaari sagedasema mängimisega (vabaneva prooviperioodi arvel) lootuses, et etendus end nö tühjaks ei mängi või

2)      suurendada uuslavastuste arvu, suurendades küll lavastuste väljatoomise kulusid, aga teenides ka rohkem piletitulu eeldustel, et a) lavastuste eluiga on pigem tavapärasemast lühem, kuna kas või ühegi töötuga peres ei käi selle perekonna ükski liige enam mõnda aega teatris ning b) seega peab nimetuste arv olema suurem, et perekonnad, kus ei ole töötuid ja kes pole majanduslikes raskustes, saaksid teatrit külastada tavapärasest enam.

Vastus on kusagil olemas ja leiab tagantjärele vaatluses koha ehk ka teatrite järgmiste aastate statistika juures.

Kõige olulisem aga on, et teatrid on suutnud vähemalt ajavahemikus 2009–2011 ots-otsaga kokku tulla ja maastikult pole kadunud ühtegi olulist tegijat. Pigem on leidunud uusi tulijaid, kes hoolimata riigitoe puudumisest (uutel on riiklikule püsitoetuse reale saamine selgelt keeruline) on leidnud endas motivatsiooni uute algatustega välja tulla ja pälvinud auhindugi (näiteks Tartu Uus Teater). Kultuuriministeerium on sellest tulenevalt algatanud ka riikliku toetussüsteemi muutmise, leppimaks kokku kriteeriume, kuidas uued tulijad toetustele kandideerida saaksid. Siiski on see protsess hetkel sedavõrd alguses, et lahendusi on keeruline prognoosida nii uutele tulijatele kui ka staažikatele, stabiilselt ja pikaajaliselt tulemusi näidanud kollektiividele.

The structural changes of theatres’ income and cost 2008-2011

The global economic crisis had a strong effect on the income of Estonian theatres – the subsidies from state and local governments decreased, there was less support from sponsors and less profit from ticket sales.

Compared to 2008 the state support decreased in 2010 by 12-27%. Considering that state support constitutes 50-70% of all income it was a significant drop of total income.

The increase of VAT for theatre tickets from 5% to 20% had a strong impact on the profit from ticket revenue. In most cases theatres lost about 10% of their ticket sales profit.

Methods of cost reduction have varied in different theatres. What’s similar in theatres is the labor cost percentage of the whole budget – about 60-87%. Theatres with smaller state support tend to have a smaller number of permanent staff and therefore a smaller share from the total budget goes to labor costs.

The most important thing is that the economic crisis did not affect the total number of theatres who all found a solution to survive during these difficult times. For some theatres the ticket sales in absolute terms have recovered by 2011 or even exceeded the level of 2008, but that is not the case for everybody.